|
so:text
|
Sontagi suhe Riefenstahli on ühtaegu hämmeldunud ja sarkastiline, tema looming tekitab oma esteetilise laitmatusega ühtaegu vaimustust ja vastikust. Erinevalt eelmistest, ideekesksetest esseedest on see pigem isikulugu: targa, veetleva, vaimselt sõltumatu naise vaevuteadvustatud kujunemine piiratud sõdalaskultuse preestrinnaks; näiliselt angažeerim atu, ent läbinisti idealistliku pan-esteedi täielik ja paljuski väiklane politiseerumine; totaalsesse vaim uvabadusse pürgija sattumine ajaloolisse orjusse näivustest, mida ta püüdis valitseda. Riefenstahli lugu on mitmes aspektis Sontagi enda püüdluste kõige mustem stsenaarium; kuid tänu selle teadvustamisele joonistuvad essee teises osas välja esteetilise täiusepüüde ning ka camp'i mõistlikud piirid. Nende taga ei pruugi olla müstiline vaikus, vaid isiklik seksuaaläärmuslus, eliidi orgia ja/või masside innustunud orjus. (et) |
