|
so:text
|
Mirdza ja ema püsisid elus. Naised tegid mitmeid töid. Nad valmistasid telliseid ja lõikasid metsas puid. "Ma ei unusta iial üht tšekisti, kes pidevalt karjus, et on vaja töötada ." Ema vastas, et lastagu parem juba maha. "Teid maha lasta — noo ei!" vastas tšekist. "Mul on kuulist kahju. Seda läheb rindel tarvis. Teie kärvate niigi." Jutt oli õige, sest palju küüditatuid suri nälja või külma tõttu. Ema sai päevas ühe leivakääru, kuid tütar kui tugevam tööjõud kaks. Leivatükist turritasid välja õled. Surnutele ei jõutud haudu kaevata, need maeti niisama lumme. Kui kevadel lumi sulas, sõid sead laibad ära. (et) |
