|
so:text
|
Žüriiaastal vaatad paratamatult ka lavastusi, mida "vabatahtlikult" vaatama ei läheks. Juba aimad ette, et see ei ole minu "tassike teed" inglispäraselt öeldes. Ei ole minu maailm. Mis võibolla on halb, sest tegelikult on võimalik lasta end üllatada ka seal. See on ehk eelarvamus? Vahel see läheb täppi, kui sa tead, et selline teatrilaad ei kõneta sind, et sa ei leia selle eksperimendiga ühisosa. Sellisel juhul ma jätan vaatamata, aga žüriiaastal peab vaatama ja siis kogengi just täpselt sellist tunnet. See ei pruugigi olla eksperiment, see võib olla ka mingisugune tavakomöödia. Siis külastab ükskõiksus sagedamini. Hakkab paratamatult tekkima tunne, et seda on juba nähtud. (et) |
