|
so:text
|
Mu isa suri hiljaaegu. Ta süda jäi seisma kuumal südasuve päeval, kuuendal juulil, kui täpsemalt teada tahad. Isad ju ikka surevad, kui nad vanaks saavad ja enam elada ei jaksa. /---/ Aga jutustada tahan sulle sellest, kuidas ta oma jõge ja paati armastas. Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini. (et) |
