|
so:text
|
Hetkeks võtab ta Miranda käte vahele, ta puudutab huultega tema juukseid ja on võimetu midagi muud nägema ja tundma peale sõna "Blutgasse". Kes teeb seda kõike meile? Mida me teeme üksteisele? Mispärast ma pean seda tegema? ja ta tahab ju Mirandat suudelda, aga ei saa, ja nii mõtleb ta ainult, et ikka veel hukatakse, see on hukkamine, kuna kõik, mis ma teen, on kuritegu, teod on nimelt kuriteod. Ja tema ingel vaatab talle suuril silmil otsa, hoiab silmi küsivalt pärani, nagu peaks mehes veel midagi viimast tunnetada olema, lõpuks aga ilmega, mis Josefile veel hävitavamalt mõjub, kuna see ta õigeks mõistab ja talle armu annab. Kuna Josef teab, et keegi talle enam kunagi niimoodi otsa ei vaata, ka Anastasia mitte, suleb ta silmad. (et) |
