|
so:text
|
Artistina oli mul juba 26aastaselt hetk, mil kahtlesin, kas liikuda samamoodi edasi. Olin selleks ajaks kümme aastat muusikalides kaasa teinud, korraga tundus, et kõik, mida tahtsin, on selles vallas juba saavutatud. Mul oli raske endale põhjendada, kas ja kuidas jätkata. Tundsin, et olin muusikalimaailma liialt kinni jäänud, olin läbi põlenud ja tahtsin laulmise sootuks lõpetada. Kui teatasin isale, et nüüd on mu lauljakarjääril lõpp, vastas ta lihtsalt: "Eks sa ise tead paremini, aga ära liiga kiirelt ja uisapäisa tegutse, mõtle veel. Kui anne on kõrgemalt kaasa antud, siis võib-olla ei tohiks see olla sinu kergekäeline otsus, vaid hoopis kohustus oma annet jagada." Olin oma otsuses liikuda edasi millegi uue juurde kindel. Aga isa sõnad tulid ikka uuesti meelde. Muutsin suunda, osalesin šõuprogrammides ja andsin kontserte. Ma ei tituleeriks end muusikaliartistiks, pigem lihtsalt artistiks. (et) |
