|
so:text
|
Watford vaatas alla oma hoolealuse poole, tema pikkade tumedate ripsmete taga pooleldi varjus rohelistesse silmadesse, ja mõtles: Ta on kena laps ja temast võib armas tüdruk kasvada, aga minna võib nii või naa. Mis kui see usk, mida temasse tambitakse, ei mõju, tüdruk läheb peremehe jälgedes ja muutub lausa saatanaks? Eeh! Sest vaata, mispidi tahad, peremees on ju püsti saatan. Perenaine on alles paar tundi kodunt ära ja juba tuleb käsk saata üles külluslik lõunasöök. Kõik ju teavad, mida see külluslik lõunasöök tähendab - seda, et piisaks kahele, kui mitte kolmele. Aga ei, täna tähendas see ainult kahele. Ja härra nõudis poole neljaks vannivett. Ta käis muidugi väga erinevatel aegadel vannis, see ei üllatanud kedagi, aga süüa õhtust kell viis oli küll lausa tormamine, sest perenaine pidi juba pärast kuut koju jõudma. Aga proua tuleb läänepoolset sissesõiduteed mööda ja peremehe külalised tulid alati mööda idapoolset ja ainult pool maad; kui tõld seal peatus, pidid nad ülejäänud tee jala tulema. Peremees oli ettevaatlik ja härrasmehena ei eputanud ta oma meelelahutusega avalikult. Kui perenaine teadiski, mis toimub, siis pigem aimamisi, oletas Watford. Selles majas oli üldse kummaline elukorraldus, ühes otsas usk ja teises hooramine. Aga ega tema ei torisenud kummagi peale, oh ei. Kümme naela aastas ja lisaraha tee, suhkru ja õlle tarvis - tal oli ikka väga hästi vedanud, ja ta kavatses teha omalt poolt kõik, et see nii ka jääks... (et) |
