|
so:text
|
See, mida nüüd nimetatakse Eesti väikelinnade depressiivsuseks, oli Elle meelest tema lapsepõlves lihtsalt rahu ja turvalisus. Hirmu ajas peale üksnes valge kitli nägemine. Tollal käisid arstid tihti kodus lapsi vaatamas ja valget kitlit tuli näha sageli. Ellega oli iga kord tegu - nagu ta arstitädi nägi, nii voodi alla peitu puges ja teda tuli sealt väevõimuga välja meelitada. Kulli pere noorim hoidis sängijalast kinni ega tahtnud lahti lasta. Valge kitli kartus tuli tollestsamast kõhutõvest, mida tüdruk oli sülelapsena põdenud ja mille pärast saanud valusaid süste. Alles hiljem hakkas Elle aru saama, et arstid tegid head ja ravisid ta terveks. (et) |
