|
so:text
|
Keskpäeva paiku heitis ta ühte liivasesse nõkku kõhuli ja jäi tukkuma, pea käsivarrel, sõrmede vahelt vallandunud luup selle all kuival kulututil. Virgudes arvas ta nägevat oma näo vastas erakordselt vilgast loomakest, putukat või molluskit, kes end hämaras liigutas. Loom oli kujult kerajas; ta niiskelt läikivat musta südamikku ümbritses tuhmvalge, kohati roosakas ala; serva palistasid karvad, mis kasvasid välja mingist pruunikast, lõhenenud ja mõhnalisest pehmest kestast. See habras olend oli pakil peaaegu ehmatavat eluküllust. Vähem kui hetkega, enne veel kui Zenon suutis oma nägemuse mõtteks formuleerida, adus ta, et see elukas tema ees polnud muud kui ta enda peegelduv silm luubi suurenduses, mille taga liiv ja kulu moodustasid peeglihõbeda sarnase kihi. Ta ajas end püsti ning jäi sügavalt mõttesse. Ta oli näinud iseennast nägemas; väljunud harjumuspärase perspektiivi kammitsaist, oli ta vaadanud väga lähedalt seda väikest ja tohutut, omast ja ometi võõrast, erku, kuid kergesti haavatavat, ühtaegu ebatäiusliku ja imelise võimega varustatud organit, tänu millele universum talle nähtavaks sai. (et) |
