|
so:text
|
Ootasime, kuni keisrinna ja Ksenia olid istunud, siis istusime ka meie. Suurvürst Nikolai aitas mul seelikusaba ja sleppi laua alla sättida. See polnud sugugi lihtne, sest jäik laudlina ulatus maani. Kuidagi saime slepi toolide vahele mahutatud. Pidulauas istumine oli ka muidu täbar, salvrätt süles oli nagu voodilina, suur ning tärgeldatud, ja tundus, nagu oleks taldrikuni vähemasti meeter maad. Suutsin kahvli otsa võtta üksnes raasu korraga ja seegi tuli osavalt läbi torgata, et pala teel sülle ei kukuks. Tegelikult vihkasin ma ametlikke õhtusööke, need olid lausa piin ja kõhtugi ei saanud täis. (et) |
