|
so:text
|
Õigupoolest ei olnud midagi naeruväärset proua Teilis, kes jalutas vanade pärnade all lühikeste ettevaatlike sammudega ning otsis pilguga lapselast, soovides, et see teda natuke maad saadaks. Talle meeldis, kui tüdruk oli jalutuskäikudel tema kõrval. Kui nad tuttavaid kohtasid, tundis ta lapse nägususe, tema õitsva ja terve väljanägemise üle vaikset uhkust ning rahulolu. Pikad heleblondid patsid, punased põsed ja terased sinisilmad äratasid tähelepanu. Kui ta omal ajal oli Lene enda juurde võtnud, oli too olnud kidur kaheaastane laps. Proua Teil oli rõõmus, et tüdruk on nii suureks ja kenaks sirgunud, talle meeldis temaga pargis jalutada. Aga Lene oli ilmselt teisel arvamusel. (et) |
