|
so:text
|
Kui tundmatusse linna sisse sõita, siis näib kõik ebatavaline ja huvitav. Majade uksed näivad varjavat saladusi, akende taga on võõraste inimeste elu. Mis inimesed need on? Mida nad teevad? Millega tegelevad? Me ei tea. Korstnatest tuleb suitsu, leivatehasest uhkab aurupilvi nagu meilgi, nagu kõikjal. Ent tundmatud inimesed oleksid justkui erinevad, majade tundmatud sisemused on huvitavamad. Me ei tunne kedagi, oleme üksi. Kõik majad on meie ees suletud, lukus; suletud on isegi esimeste möödakäijate näod, kellega kokku satume. (et) |
