|
so:text
|
Päris "sooje" ja lihtsaid "tundmusvärsse" on G. Suitsul imevähe. Need on siis nagu kontrolli alt kogemata läbi lipsanud pisiasjad, äravõidetud häbenemise tooted. Muu karguse keskel tunduvad nad abitud, nagu pesast liig vara välja sattunud linnupojad, aga ühtlasi liigutavad. See on eestipärane joon – tundmusi varjata, häbeneda, sõnatuks vaikida. Aga ehtsas poeedis kõik see varjatu, häbenetu, vaikitu otsib endale siiski teed ja ilmub päevavalgele vahel tundmatuseni ümberriietatult. (et) |
