|
so:text
|
Ühel jaanuarikuu õhtul seitsmekümnendate aastate alguses laulis Christine Nilsson New Yorki Muusikaakadeemias "Fausti". Kuigi tol ajal oli juba juttu uue ooperimaja ehitamisest kuskil selle suurlinna kaugemates kvartalites, ülevalpool "Neljakümnendaid", mis pidi nii hinna kui ka suurejoonelisuse poolest kujunema võistlejaks suurte Euroopa pealinnade muusikateatritele, kogunes koorekiht igal talvel ikka veel leplikult vana armsaks saanud Akadeemia kulunud punastesse ja kuldsetesse loožidesse. Alalhoidlased hindasid iidset teatrimaja just nimelt ta väiksuse ja ebamugavuse pärast, sest see hoidis eemal "uusi inimesi", keda New York oli hakanud pelgama, ent ometi ka ihalema; hellatundelised inimesed olid kiindunud hoonesse seal aset leidnud ajalooliste sündmuste pärast; musikaalne publik aga omakorda ta suurepärase akustika tõttu, millega on muusika kuulamiseks ehitatud saalides teatavasti alati probleeme. (et) |
