|
so:text
|
Meie emaga askeldasime aiamaal, jätkasime mingil moel isa tööd aknaraamide, uste ja klaaside kogumisel, peale selle me tegime siiski süüa, koristasime, tassisime pesuvett, õmblesime midagi vanadest katkistest kasukatest, mis me majadest leidsime, õmblesime talveks midagi viltide taolist, õmblesime kindaid, tegime vooditesse samblast asemed. Kui isa öösel niisugust aset nägi, selle enda all avastas, siis rullis ta kõik kolm tükki silmapilk kokku ja viis hommikul käruga minema. Paistis, et isa valmistab veel ühte urgu, ainult et metsas, ja see kuluski meile edaspidi väga ja väga ära. Kuigi hiljem selgus ka, et mitte mingi töö ega mitte mingi ettenägelikkus ei päästa meid kõikide ühisest saatusest, päästa ei suuda mitte miski peale õnne. (et) |
