|
so:text
|
Messere Alberico de' Numi armus otsekohe sellesse õblukeste rindade ja ahta näoga neidu, kes kandis nii jäigast brokaatsametist kleite, et need näisid teda iseenesest püsti hoidvat, ja kes ehtis end pidupäevil juveelidega, mida keisrinnagi võinuks kadestada. Pärlmutrised, peaaegu roosad laud raamisid ta kahvatuhalle silmi; veidi pundunud huuled näisid iga hetk valmis kuuldavale tooma ohet või mõne palve või laulu algussõna. Ja võib-olla polnud kellelegi üksnes sellepärast seni pähe tulnud teda lahti riietada, et teda oli raske ette kujutada alasti. (et) |
