|
so:text
|
Otsatust kaugusest astus seitsmepenikoormasammudega lähemale kõu ja sähvis silmipimestavalt kesköömustade pilvede vahel, mille harjad, valged nagu laintevaht, joonistusid välkude valgusel teravasti välja. Möirates tõusis marutuul ja keerutas üles tolmumassi, mis tungis silma, suhu, kõrva, igale poole, ja siis oleks nagu taevas ise kokku varisenud. Polnud enam raske ette kujutada Jumala viha, nagu seda kirjeldab Piibel: nad said seda oma nahal tunda. Kõuekärgatused panid igaühe hüppama ja nad ei suutnud seda võpatust maha suruda, kuidas nad ka ei katsunud — nii ähvardavalt ja kõrvulukustavalt kõlas see. Maakera tundus tükkideks lagunevat. (et) |
