|
so:text
|
Me väriseme, enne kui me elus oma valiku teeme, ja kui me selle teinud oleme, siis väriseme jällegi hirmust, et oleme valinud valesti. Aga tuleb hetk, kus meie silmad lahti lähevad ja me näeme, et arm on lõputu. Jumala arm, mu sõbrad, ei nõua meilt midagi muud, kui et me seda usalduses ootaksime ja tänulikult vastu võtaksime. Jumala arm, vennad, ei esita tingimusi ega vali kedagi meie seast eriliselt välja; see arm võtab meid kõiki oma rinnale ja kuulutab välja üleüldise andeksandmise! Vaata! see, mille me valinud oleme, antakse meile, ja see, mille me tagasi oleme lükanud, antakse meile niisamuti ja selsamal ajal. (et) |
