|
so:text
|
Pianiino oli samuti ajalugu, väike tüdruk oli sellel mängima õppinud. Ema ajas oma tahtmist. Sundis, pani istuma. Mitte midagi ei tulnud välja. Kangekaelsus võitis. Kangekaelsus, millega inimene kaitseb end võõra meelevalla eest. Seisab oma elu eest. Saagu see elu pealegi viletsam, kui mõni on planeerinud, vaesem küll, aga oma, olgu ta siis milline tahes, kas või ilma muusikata, ilma andeta. Ilma perekonnaringis suguseltsile esinemisteta. Kuid ka ilma tarbetute kannatusteta, et keegi on parem. Emale tegi hirmsat muret, et teised lapsed on tema tütrest andekamad. Tütar sai seda tihti kuulda ja maksis emale kätte, muutudes kohe päris viletsaks, seda mõlema poole vaatevinklist. (et) |
