|
so:text
|
Kujutlus, et keeles peaks olema iga tähenduse jaoks omaette juur või vähemalt tüvi ja järelikult võimalikult palju sõnu, on igivana ja mitte päris õige. Sõnade paljus ei ole keele rikkuse ainus mõõt. Olemasolevatele juurtele ja tüvedele uute tähenduste kinnistamine on niisama hea keelerikastamise vahend kui juurte ja tüvede juurdetegemine. On ka arvata, et juurte ning tuletiste arvu vahel valitseb vähemalt keeliti mingi mõistlik proportsioon, mida vahest ei tohi liiga rängalt ühes või teises suunas muuta. Eesti keele seisukohalt pole seda proportsiooni uuritud ega ole ka teada, millises suunas, kui palju ja kui kiiresti see muutub. (et) |
