|
so:text
|
Ka mina võin Teile korrata ikka ja jälle: mul oli õnnelik lapsepõlv. Kuna mind ja minu õde ümbritsesid armastavad vanemad. Jah, oli raske aeg pärast sõda, veel Stalini aeg, kuid sellegipoolest tegid mu vanemad kõik, et meid mitte traumeerida. Oli raske, nappis kõige lihtsamat toitu, kuid minul ja õel olid kõhud ikka täis. Mäletan, kuidas me armastasime ahjus küpsetatud mundris kartuleid, tihti me õega kahekesi sõimegi kõik ära. Alles aastakümneid hiljem tunnistas mu ema, et sel ajal läksid nemad isaga tihti magama tühja kõhuga – sest oma kõhust tähtsam oli neile laste heaolu. (et) |
