|
so:text
|
Miks ma sellest siin nii pikalt kirjutan? Võib-olla kuulun ma nende pahakspandavate isikute sekka, kes, nagu Krull väljendub, Suure Jumalanna müüdi vastu vihaselt sõdivad ja "kelle silmis ajalooline tõde ongi ainus healoomuline väärtus ning müüdid üksnes takistavad oleviku selgepilgulist hindamist" . Võib-olla tunnen ma end petetuna, et mitmeski suhtes väga huvitav ja tähelepanu vääriv loomislaulu algupära otsing suubub lõpuks feministlikku müstitsismi – sest teisiti ei oska ma jumalannausku nimetada. Või tõukab mind Krulli lähenemise juures eemale nii raamatus viidatud kui ka viitamata, vihjamisi kohal jumalanna-ideoloogide kirjutistes alailma silma hakkav sõnade woman ja feminine paaripanek sõnakestega mystery, secret, intuition, spirituality, mis näib naised mõistuse vallast sama tõhusalt välja arvavat, kui seda omal ajal ja teises sfääris tegi Kirche, Küche, Kinder. Isegi kui ratsionaalne, lihtlabaselt loomulik maailm tundub puhuti kõle, konfliktne ja lohutu, näib see mulle siiski parem kui üleloomulik pesake jumalanna tiiva all, kus naiste eneseteostuse oluliseks osaks on kogunemine täiskuuöödel ja kuu- või maajumalannade palveldamine veidravõitu riituste saatel loitsimistega, mis on pahatihti välja töötatud meeste kirjutatud esoteeriliste traktaatide põhjal. (et) |
