|
so:text
|
Vana Tarum ei jäänud kauaks aru pidama. Ta sülitas pihku, haaras kirve, rookis maha vaevakased, raius lahti pajupõõsad. Loopis tulle need ja teised ning takkapihta ka sookailu- ning sinikamättad. Ja siis vajutas ta labida märga mulda — tõmbas kraavid soosse, päästis roostese vee jooksma. Ühe hooga see muidugi ei läinudki, kuid tehtud see sai. Sai tehtud see ja muugi, nii et võis hakata külvama. Võis hakata külvama, võis pühapäevahommikuti kõndida ümber iga aastaga suurenevate põllutükkide ja vaadata, kuidas vili idaneb, kuidas ta võrsub, kuidas sirgub... Võis vaadata ja rõõmustada, võis muretseda ja meelt heita, võis kõike, mida põllumees aastasadu on teinud ja mida ta ikka teeb. Tarumi Jaak unistas ja lootis, lootis ja pettus, lootis ja rõõmustas — nii igal kevadel ja suvel. Nii kuni sügiseni. (et) |
