|
so:text
|
Kui ta koplist Malle kesikutele pehmemat rohtu niita tonksis, ilmus Risti rukkipõllu vahele üks inimene, nagu vaim või mardus. Memm ajas silmad pärani. Päike kerkis just üles nagu hautatud peedi värvi juuretis ja paistis tulijale selga, teda nagu puhtaks lakkumata vasikat hägusse mähkides. On aga aeg! Igasugused kuradid justkui otsiksid Surakülla hingemaad või korteripaika. Ei, ta ei kartnud. Popsi naine ja kommunisti ema oli oma elus nii palju kogenud, et kuradi nägemine teda jalust maha ei löönud. (et) |
