|
so:text
|
Mu õde naeris minuga toimunud muutuse üle, kui me õhtuti kohtusime ja ma viisin ta meie korterist välja kitsastele puusillutisega tänavatele, et jalutada kuuvalgel mööda puudega ääristatud kaldatammi, tundes apelsiniõite lõhna ja meid embavat soojust, rääkides tundide kaupa tema salajasimatest mõtetest ning unistustest, nendest väikestest fantaasiatest, mida ta ei söandanud kellelegi avaldada ja mullegi ainult sosistas, kui istusime täiesti üksi hämaras elutoas. Ja ma nägin teda armsana ja käegakatsutavana enda ees, helendav, väärtuslik olend, kes pidi varsti vananema, varsti surema, varsti kaotama need hetked, mis oma kättesaadamatuses tõotasid meile ekslikult... ekslikult surematust. Nagu oleks see meie eessünniõigus, mille tähendust mõistame alles keskeas, mil ees seisab sama palju aastaid, kui on seljataha jäänud. Kui iga hetke, iga hetke peab algul tundma ja siis maitsma. (et) |
