|
so:text
|
On tunne, nagu liiguksin ma väljaspool iseennast ja nagu hävineks siinse elu arutus kiirustamises ja upuks argipäeva kogu emotsionaalsus, mis on mulle muidu nii omane. Tahaksin ennast peatada, võtta pihku väike linnuke ja kuulata ta pisikese südame tuksumist. tajudes sel kombel, et keegi elab. Kuid ma aina torman, tõttan Talvepalee koridorides edasi, nagu poleks ajal enam üldse tähtsust — otsekui üksnes mina ise oleksin tähtis. Mõtisklesin eile, miks elan ma nii tormakalt? Tean, et sellel peab olema mingi seletus. Ma ei usut et see on üksnes nooruse romantiline unistus elada kirglikult ja siis — lakata elamast. (et) |
