|
so:text
|
Tol päeval, kui ma nägin esimest korda Vallo Toomla filmi Marju Lepajõest, olin õhtuni välja nii õnnelik, et teised pidasid mind totraks. Kas oled purjus, küsis üks sõber. Mis sul viga on, et heast peast ja ilmaasjata niimoodi särad, kas sul pole mitte pikk tööpäev seljataga, imestasid teised. Küllap paistab õnnelik inimene teistele enamasti nii, nagu oleks ta arust ära või lihtsalt loll, olen seda ennegi märganud. Asjalikku ellu ju õnnelik olemine ei kuulu, õnn on tegusate, töiste inimeste silmis üks igapidi kahtlane asi, mingi ebausaldusväärne seisund, mis saavutatakse kõige kättesaadavamal – ja tundub, et ka aktsepteeritavamal – viisil enamasti alkoholi abiga. Kui oled joonud, siis antakse andeks – aga vaat kui pole, siis võid seletama jäädagi, ükski ei usu niikuinii. (et) |
