|
so:text
|
Ent sellal kui kuningas imetles üht Imoinda tehtud kaunist eset, jõudis neiu oma raevuka, kuid armunooli täis pilguga printsile öelda, et põlgas tema jahedust ja kahetses omaenda õnnetut vangistust. Ei olnud printsigi silmad vaiki, vaid vastasid neiu omadele, niipalju kui silmad saavad, kui neid juhivad kõige õrnemad ja kirglikumad südamed, mis eales armastanud. Ning need silmad rääkisid nii hästi ja nii väljendusrikkalt, et Imoinda ei kahelnud enam, et tema oligi ainus rõõm ja armsam selles hinges, mis nendes silmades armastuseks õigust otsis, ja keegi ei soovinud seda armastust enam kui tema. Ja piisas ainuüksi sellest keelest, mis ühe silmapilguga kõik nende hinge mõtted teineteisele edasi andis, et nad mõlemad hakkasid ihkama võimalust viimaks ometi õnnelikuks saada. (et) |
