|
so:text
|
Alles palju hiljem, kui Bettile aeg-ajalt täiesti seosetult meenusid kunagi moedemonstratsioonidel nähtud riided, eristusid Eleonora omad ta mälestustes teistest. Need eristusid ka siis, kui mannekeenid, keda need riided enamasti ei kaunistanud, nendes mööda lava tampisid, aga midagi neis oli, justkui vastuhakk liiga ilusale, protest ettearvatava ja ootuspärase vastu, selle vastu, mida nüüd nimetatakse populismiks. Kui mõni järjekordne poliitikasse pürgija kuulutas, et parlament kui tarbetu tuleks laiali saata või vähemalt selle liikmetelt palk ära võtta ja nad ühiskondlikel alustel tööle panna, presidenti ei lähe Eestile vaja ja nii edasi, siis ei võrrelnud Betti seda mitte Eleonora revolutsiooniliste, teiste seast mingi kummalise inetusega esile kerkivate, vihaleajavate rõivastega, vaid ikka nendega, mille tagant oli kerge aimata suurt meeldida tahtmist. (et) |
