|
so:text
|
Me kõik jääme nendekssamadeks inimesteks, kes me olime kolme-, kuue-, kümne- või kahekümneaastaselt. Kuue- või seitsmeaastaselt paistis meie iseloom vahest rohkem välja, sest siis teesklesime vähem, kuna kahekümneaastaselt püüame lasta end paista kellegi teisena, vastavalt hetkel valitsevale moele. Kui on moes olla vaimuinimene, siis saab sust vaimuinimene; kui tütarlapsed on kerglased ja tühised, siis oled sinagi kerglane ja tühine. Kuid aja möödudes muutub tüütuks säilitada seda iseloomu, mis sa endale leiutasid, ja seepärast libised tagasi omaenese isiksusse ja muutud iga päevaga üha enam iseenese samaseks. Ümbritsevaile inimestele on see vahel hämmastav, kuid asjaosalisele enesele on see suureks kergenduseks. (et) |
