|
so:text
|
Siis käisid mööda hoove kandlemängijad "arfenistid", ka need olid venelased. Üks või kaks mängisid kannelt ja kolmas, enamasti naine, laulis kähiseva häälega vene romansse, millede sõnad just alati lastele polnud määratud. Kuigi ma tol ajal vene keelt ei kõnelnud, jäid mulle ühest laulust meelde mõned laused ühes viisiga: "Ljubila ja, stradala ja, a on podlets sgubil menja" . Mäletan, et üks majaelanikest, kes vene keelt oskas, pahandas, et lubatakse tänavamoosekante sisse tulla ja lastele sääraseid laule laulda. Meie perenaise vend aga, kes vanadusest juba nõder oli, plaksutas käsi, andis raha ja käskis korrata. (et) |
