|
so:text
|
Kui Enn ennast ei muuda, lähevad nende teed lahku. Katerinat hämmastas pisut, millise külma rahu ja peaaegu ükskõiksusega ta selle võimaluse peale mõtles. Küllap oli asi selles, et tal polnud enam midagi kaotada. Laps oli nagunii läinud ja mingil moel näis Katerinale asjade loomuliku jätkuna, et järgmisena puruneb tema ja Ennu suhe. Võib-olla pole minu jaoks perekonda ette nähtud, mõtles naine. Kui aga see peaks nii olema, kui saatus mind tõesti üksikuks on määranud, mispärast mulle siis üldse selleks üürikeseks ajaks laps kingiti? Elu oli vahel ikka pagana julm ja arusaamatu... Katerina uinus, tütre kaisuloomad kramplikult vastu rinda surutud. (et) |
