|
so:text
|
Esimene loom korralikult kokkunöörituna käe külge kinnitatud, laskus mustanahaline poiss kükakile ja jäi ootama, et teine siga hinge heidaks. Bam viipas, et ta kõrvale astuks, ja tulistas seale pähe. Looma noored luud olid nii haprad, et kärss lendas tükkideks. See oli jube: verd nuttev ja veresegust tatti nõristav verine seanägu; puhas surm aseptiliselt püssiõli järele lõhnavatest kroomitud torudest. Metslindudel polnud õiget nägu; veretu nokaga ja lihatu kõhn luine esteedipea, tükike sarvetaolist nahka, silmalaud kui käkrus paber - pärlkana nägu ei paista surnult kuigivõrd teistsugune kui elusalt. Sodiks lastud seanägu ripnes ja sellest tilkus verd kogu tee onnideni, kus lihahankija roll kinnistus Bamile kui seisund. (et) |
