|
so:text
|
Kuningas hakkas end kangesti süüdi tundma karistuse pärast, mille ta Imoindale oma vihas peale oli pannud. Pealegi arvas ta, et oleks pidanud neiu sellise solvangu pärast tapma, kui see oli solvang. Ta oleks pidanud Imoinda mõõtu neidu nii palju hindama, temast nii kõrgelt lugu pidama ja ta üllalt surma saatma, mitte hariliku orja pähe maha müüma — see on kõige suurem kättemaks ja kõige vääritum võimalikest karistustest, millele tuhat korda enam eelistatakse surma, ja anutakse seda, nagu Imoinda anus, surma siiski leidmata. Kuningas mõistis siiski, et Oroonoko seda solvangut väga pahaks paneb, pidas tarvilikuks oma tormakus kuidagi välja vabandada ja saatis laagrisse käskjala, et printsiga selles asjas lepitust leida, andeksand saada ja leina leevendada, ent mitte mingil juhul ei tohtinud käskjalg printsile öelda, et Imoinda oli müüdud, vaid et neiu oli vaikselt surmatud, sest kuningas teadis, et müümise korral ei andestata talle iialgi. (et) |
