|
so:text
|
Mul ei ole lapsi, ma ei vaata televiisorit ja ma ei usu Jumalasse - kõiki neid radu mööda sammuvad inimesed selleks, et elu oleks lihtsam. Lapsed aitavad iseendaga silmitsi jäämise vaevarikast kohustust edasi lükata ja hiljem võtavad selle teatepulga üle lapselapsed. Televisioon päästab vajadusest ehitada meie tühise eksistentsi vundamendile mingeidki plaane; pilku kõrvale juhtides vabastab see vaimu tähenduse loomise raskest tööst. Jumal aga rahustab meie imetajahirme ja aitab taluda väljakannatamatut aimust, et ühel päeval tuleb meie naudingutele lõpp. (et) |
