|
so:text
|
Algot Untola kirjanikutöö hindamist raskendas aastakümnete jooksul kodusõja klassipositsioon. Ametlikul kodanlikul pool tembeldati ta "veriseks ässitajaks", kelle sõjaaegse ajalehetöö vari langes ka tema erakluseaastate loomingule, eriti Rantamala ja Vatase nime all loodule, ja hiljemgi, kui teda sealt poolt tunnustama hakati — hauamälestusmärk kirjastuse "Otava" algatusel aastal 1943, kirjandusliku pärandi paigutamine Helsingi ülikooli raamatukogusse aastal 1952, "Valitud teoste" kirjastamine "Otava" poolt aastal 1954 — on akadeemilisele hindamisele omane olnud see kahepalgelisus, et ajal, kui Maiju Lassila tunnistatakse üheks meie kirjanduse algupärasemaks rahvakujutajaks-humoristiks, on Irmari Rantamala ja J. I. Vatanen tunnustuseta jäetud. Objektiivsema hindamise märke juba siiski esineb; humoristi Lassila kõrval on teadusliku uurimise ja hindamise objektiks võetud ka ühiskonna-kujutaja Rantamala-Vatanen ja hakatud taotlema kirjaniku-ideoloogi Untola kompleksset tõlgitsemist; enam ei korrutata üksmeelselt kirjaniku viimase eluperioodi juurde poogitud vaimuhaiguse-müüti, ja mõnedel juhtudel suudetakse juba ka Untola "Työmies"-publitsistikasse suhtuda kirgliku ägedusega, isegi nähakse tema Rantamala- ja Vatase-loomingut kirjaniku psühholoogiliselt niisama olulisena nagu varem ühekülgselt esiletõstetud Lassila-loomingutki. (et) |
