|
so:text
|
Kas midagi on ajaloo dramaturgia vaateväljast välja jäänud, millest tähendusrikkalt vaikitakse? On see nüüd kollektiivsete hoiakute alles selginemise faasis olemise tõttu või muul põhjusel, aga taasiseseisvumise järgne dramaturgia on suhteliselt vähe puudutanud nõukogude aega — võrreldes sellega, kui oluliselt on see kujundanud meie kultuuri ja väärtusi. On kirjutatud õnnestunud näidendid soomepoistest ja leegionäridest, aga Laskurkorpuse meeste lood on samaväärse empaatiaga rääkimata. Naani, Irdi, Panso lood peegeldavad juba löntivajuvat nõukogude aega, kuid kogu selle pika epohhi eri perioodid räigest stalinismist sula ja stagnatsioonini, rohked tegelased ideoloogidest kaasajooksikuteni ja vastuhakkajatest siseemigratsiooni peitunuteni on siiski põhjalikumalt läbi rääkimata. "The Rise and Fall of Estonia" kujutab nõukogude aega ja varakapitalistlikku mentaliteeti eesti inimeste fall'ina , mille kohal kõrguvad üksiku rise'ina noorte intellektuaalide unistused. Võib-olla vajab see veel aega, et ilmuksid dramaturgid, keda huvitaks tolle aja toimetulekustrateegiad ja elulaad. Muidugi muudavad ajaloo suured sündmused ja hoovused igaühe elu, aga ometi defineerib inimest miski veel. Argielu tavad ja rütm, isiklik väike ajalugu. Võib-olla hakkavad nõukogude aja inimeste muidki rolle peale ohvri ja süüdlase oma ning liigirikkaid ideoloogilisi ääremaid uurima alles need, kellele aeg annab kõrvaltvaatajapilgu — avastaja, mitte kohtumõistja rolli. (et) |
