|
so:text
|
Alustades viieteistkümne aasta eest õppejõutööd Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, kuulus mu esimese semestri kohustuste hulka ladina proosastiili seminar tollaste neljanda aasta üliõpilastega. Rooma proosaautoreist valikut teha polnud kerge ei suure materjalihulga ega tekstikommentaaride halva kättesaadavuse tõttu. Püüdsin algaja õppejõuna seminarid üles ehitada kronoloogiliselt, mistõttu üks esimesi äratundmisi analüüsiks sobivate tekstide osas tabas mind Rooma varase ajaloolase Gaius Sallustius Crispuse teose "Catilina vandenõu" lugemisel – niivõrd võimas ja võigas ühtaegu oli selle monograafia finaal nii sisult kui stiililt. Sallustius oli võtnud ülesandeks kirjeldada ajaloolise monograafia vormis esimest äsja toimunud vennatapusõda oma riigi ajaloos; kõik roomlaste varasemad sõjad olid peetud ju välisvaenlaste vastu. 1990ndate Eestis, kus käis hoolas uurimistöö meie rahva vennatapusõjas, Teises maailmasõjas eri poolel võidelnute kindlakstegemiseks, mõjusid Sallustiuse teose lõpulaused ajatu tõena – samamoodi võinuks kirjeldada näiteks mõnd 1940ndail metsavendade tabamiseks korraldatud haarangu lõppu. (et) |
