|
so:text
|
Kui ma olin kaua näoga seina poole lamanud, pöörasin ma ümber ja leidsin, et Maren salamisi omaette nuttis, ja ma küsisin siis tema nutu põhjust. Ta eitas esialgu, et oli nutnud, pärast tunnistas, et oli selle asjaloo üle sügavasti mõttesse vajunud. Talle meenus, et oli nii palju kuulnud jutte preili Leonorast ja tema võrratusest, kui väga kuningas teda armastas ja kuidas kõik teda ülistasid ning nüüd peab ta istuma selles neetud vargakongis, kus ei näe kättki silma ette tõsta ja kus oli selline hais, et sellega võiks inimesed ära kihvtitada, kui nad ka ainult sisse ja kohe jälle välja lähevad, rääkimata veel neist, kes selle sisse peavad jääma. (et) |
