|
so:text
|
Kahekümneselt oli ta pidanud end vabanenuks kivinenud tõdedest ja eelarvamustest, mis halvavad meie tegusid ning panevad tunnetusele silmaklapid, ja ometi tuli tal terve järgnenud elu krosshaaval koguda seda vabadust, mille üldsummat ta oli kohe alguses arvanud peos hoidvat. Inimene ei ole vaba, niikaua kui ta ihaldab, soovib, kardab, võib-olla niikaua, kuni ta elab. Nii arsti, alkeemiku, mehaaniku kui astroloogina oli ta kandnud tahes-tahtmata oma ajastu kuube; ta oli lasknud aastasajal oma mõistust mingil määral kallutada. (et) |
