so:text
|
Sõltumatult interjööris kasutatavate kattevaipade arengust kulges kogu Eesti territooriumil sõidutekkide, eeskätt saanivaipade areng. Nende dekoratiivse ilme kujundamist ei pidurdanud eesti talupoja pime ja tahmane eluruum. Vastupidi, erk päevavalgus, kaunis loodus otse nõudsid värviküllaste ja dekoratiivsete vaipade loomist. Sõiduvaipade seas on esikohal saanivaibad. Igas talus oli neid vähemalt kaks: üks istmekoti, teine põlvede katteks. Kuna talveperioodile langes talupoegade ainuke jõudeaeg ja enamik suurematest pühadest, leidis saanivaipade kirjamine erilist tähelepanu. Kirikuteel või pulmarongis üllatas saanide voor oma värvirõõmuga, mis eriti esile tõusis valgete lumeväljade peal. Eesti rahvakunstis polnud kombeks kaunistada saani nikerduste või maalidega. Selle kunstiline kujundus loodi tekstiiliga. Istmekoti vaip asetati selliselt üle saani aluse, et ta dekoratiivsemalt kujundatud ots rippus üle saanikorju ja oli kaugele nähtav. (et) |