|
so:text
|
Mõne inimese elu, mõtles ta mootorratturi taga kiirust aeglustades, vahemaad hoides, möödasõiduks valmistudes, mõne inimese elu on nagu crescendo. Ta mõtles tihti niimoodi, sest oli istunud aastaid noorteorkestris, kuni sai aru, et elukutselise tarvis on tal annet vähe. Ja teiste elu, jätkas ta, liigub sujuvalt üheainsa lühikese hingetukstegeva aaria suunas, et seejärel uuesti vaibuda. Ja mõni elu on tuhm nagu sosin ja mõni sihitu nagu kooda või kadents: väike vahepala, millega sisustada aega ja täita lünk. Mõni meenutab seda jama — kui ta kobamisi raadiot kinni keeras, tegi auto kerge kaare —, piinatud Hinge, mille igatsus ei ole midagi väärt. Mõni elu on nagu kinnijäänud plaat, mis ei saa ega saa algusest kaugemale; mõni on valuliste toonide ja purunenud keelte jada ning katkeb äkki nagu vaesel Margaretil. (et) |
