|
so:text
|
Tema õpilased — kui need tema õpetusest mingit tunnistust andsid — olid küllalt muljetavaldavad, ja nii erinevad kui nad olidki, oli neile kõigile omane teatav jahedus, karm ebaloomulik võlu, mis polnud sugugi tänapäevane, vaid milles oli tunda külma võõrast antiikmaailma hingust: nad olid hunnitud olendid, nende silmad, nende käed, nende välimus — sic oculos, sic ille manus, sic ora ferebat. Ma kadestasin neid, ja leidsin nad olevat kütkestavad; veelgi enam, see nende kummaline, kaugeltki mitte loomulik olek jättis mulje, nagu oleks selle arendamiseks kõvasti vaeva nähtud. Loomulik või mitte, ma tahtsin olla nende moodi. Oli joovastav mõelda, et need omadused olid õpitud ja ei minulgi avaneb nüüd ehk võimalus need omandada. (et) |
