|
so:text
|
Dominique Godineau märgib korduvalt, et naist, kes julges sel ajal iseäranis oma õige nime all mingit poliitilist kirjutist avaldada, võttis tihti vastu üleüldine moraalne halvakspanu. Sobilikuks peeti näiteks kiriromaanide kirjutamist, kuid dramaturgia kui palju nooblima žanri puhul olid piirangud äärmiselt karmid, mis selgitab ka, miks de Gouges'il oli enda näidendite toomisega lavale nii palju probleeme. Iseäranis karmi halvakspanu alla langesid just need naised, kes julgesid midagi kritiseerida. Seetõttu üllatas de Gouges'i poliitiliste pamflettide lugejaid naise ebakonventsionaalne nõue ja komme enda füüsilist mina rõhutada. /1999, lk 47–65, lk 53–54) (et) |
