|
so:text
|
Neil hetkil, mil ma üksinda pimedas kajutis istusin, näis, et taevas oli laskunud alla merega kohtuma ja et sel kohtumisel pidi avalikuks tulema mingi suur saladus, mingi suur kuristik pidi imekombel igaveseks suletama. Kuid kes pidi mulle selle saladuse avaldama, kui taevast ei saanud maast eristada ja kumbki ei olnud enam kaos? Jumal? Või Saatan? Taipasin äkitselt, kui lohutav oleks tunda Saatanat, vaadata talle otsa, hoolimata sellest, kui hirmus too pale oleks, teada, et kuulun täielikult talle, ning saada nõnda igaveseks rahu teadmatuse piinast. Astuda läbi loorist, mis eraldab mind igavesti kõigest sellest, mida nimetasin inimolemuseks. (et) |
