|
so:text
|
Vähe sellest, et Dmitri Miljutin ise oli lugev ja mõtlev inimene, ta tahtis ka, et kogu tema armee ja terve vene talurahvas oskaks lugeda ja euroopalikult mõtelda; ta oli veendunud, et üksnes siis võib trooni tugi olla tugev, kui ta on teadlik, ja igasugune teenistuskohuste täitmine ainult siis kasulik, kui see toimub teadlikult. Dmitri Miljutin oli seesugune juba kaduma hakkavat sorti monarhist, millised olid ainuvalitsuse pooldajad valgustatud absolutismi sajandil. Ta tundis peaaegu füüsilist piina Venemaa mahajäämusest, vene harimatusest, vene orjalikkusest. Terviselt mitte eriti tugev, valutava õlaga, mis Kaukaasias haavata oli saanud, hiilgav sõjaajaloolane, sellisena oli ta sõjaväes väga lugupeetud ja kangesti populaarne staabis noorte kindralite hulgas, ja kui vaja, ilmutas rangust ja isegi omalaadset elegantset võimukust riigiasjadesse puutuvate küsimuste lahendamisel, meenutades selle poolest jälle kuidagi kaheksateistkümnenda sajandi ministreid. (et) |
