|
so:text
|
Kass lasti sisse; see sarnanes küll rohkem külalise vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud keldrite ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. Ja tal oli annet inimestelt enda jaoks aega nõuda, seda päris arusaamatul viisil, sest lossis oli ju palju teisi, suursugusemaid loomi ja inimestel oli iseendagagi küllalt tegemist; küllap see kõik tuli sellest, et inimesed pidid silmad langetama, et näha seda väikest olevust, kes käitus silmatorkamatult ja oli vaiksem, võiks ehk isegi öelda — nukram ja mõtlikum, kui üks noor kass peaks olema. Ta mängis nii, nagu inimesed seda tema teada ühelt noorelt kassilt ootasid, ronis sülle ja nägi koguni ilmselt vaeva, et inimeste vastu kena olla, — aga oli tunda, et ta polnud täie hingega asja juures; ja just see, mis igal teisel noorel kassil puudus, oligi nagu mingi teine olevus, sealt-poolt-olevus või vaikne pühapaistus, mis teda ümbritses, ilma et keegi oleks õieti tihanud seda välja ütelda. (et) |
