|
so:text
|
Ja siis olid veel kaks, poiss ja tüdruk. Nad olid alailma koos ja algul ma pidasin neid paariks, kuni ükskord nägin neid lähedalt ja mõistsin, et nad peavad olema vend ja õde. Hiljem sain teada, et nad on kaksikud. Nad olid väga sarnased, neil olid paksud tumeblondid juuksed ja sootu nägu, nii selge, särav ja pühaliktõsine nagu kahel Flaami inglikesel. Ja mis oli Hampdeni kontekstis, kus kubises pseudointellektuaalidest ja teismelistest dekadentidest, ja kus musta värvi riided olid de rigeur, vahest kõige ebatavalisem — nad armastasid kanda heledaid rõivaid, eelkõige valget. Selles sigarettide ja hämara elukogemuse rägas vilksatasid nad siin-seal nagu allegoorilised kujud või ammu surnud pidutsejad mõnelt ununenud aiapeolt. (et) |
