|
so:text
|
Ainuke aeg, kui ma olen õnnelik, et olen naine, on siis, kui tõmban õhtul kardinad ette, võtan oma vanad riided seljast ja hakkan väljaminekuks valmistuma. Erutus kasvab iga minutiga. Ma harjan oma juukseid valguse käes ja näen, et need on päikesepaistes säravate sügislehtede värvi. Ma varjutan silmalauge ning üllatun sellest salapärasest ilmest, mis see mu silmadele annab. Mulle ei meeldi naine olla. See on edev ja pealiskaudne ja pinnapealne. Ütle naisele, et sa teda armastad, ja ta laseb selle sul paberi peale kirjutada, et ta saaks seda oma sõpradele näidata. Ent sel õhtutunnil olen ma tavaliselt õnnelik. Ma tunnen kogu maailma vastu õrnust, ma puudutan tapeeti, nagu oleks see kaetud valgete, servadest roosakate roosiõielehtedega, ma korjan maast üles oma vanad väsinud kingad ja need on siis minu jaoks hõbedased lilled, mille mõni mees on mulle ukse taha jätnud. (et) |
