|
so:text
|
Valge kleidi nööbid seljal ei tulnud lahti, lehmanahast kingad lendasid alla tarnapuhmastesse, põlv sai haiget, kui me pikali vajusime, helmekee kaela ümber läks katki ning sinised ja kuldpunased väikesed tähekillukesed hüplesid ja meie veerlemisel oli õnne lõhn. Naersin selles tohuvabohus, sest olin tõotanud sinu isale, et tahan olla sinu peegeldus järveveel, ma muudan su selgeks, täidan su sellega, mida sa ei tunne ja mis on alati tuttav, suust tuleb sõnu, millel ei ole tähendust: pime tuiksoon, vere umbtee, aga sest pole midagi, kõik peab voolama. (et) |
